Õpetaja Ülle oli juba talvel uurinud kohti Viljandimaal, kuhu võiksime kevadel kogu klassiga minna ekskursioonile. See reis saigi teoks teisipäeval, 17. mail. Kogunesime poole kaheksaks kooli juurde ja kui kõik kohal, võiski reis alata.
Esimese peatuse tegime Olustvere mõisas. Kõige enne viis giid meid Voldemar Luhti poolt puust nikerdatud hobuseid vaatama. Nägime umbes 500 nikerdatud hobust. Lisaks veel vankrid, adrad ja inimesed erinevates tegevustes. See oli väga peen näputöö. Võib vaid ainult imestada selle mehe kannatust ja huvi asja vastu. Puust hobused vaadatud, võis elus loomi vaatama minna. Sai näha sigu, jäneseid ja kanu. Saime sõita hobusega. Päris mitmed meist sõitsid hobusega esimest korda. Kelle jaoks aeglane ja vaikne sõit tundus igav, said proovida kiiremat ja lärmakamat sõitu traktoril. Tänapäeva traktorit saab juhtida ainult õppinud mees, sest see on täis erinevat elektroonikat. Hea, et sai proovida sõita mõlemaga. Oligi aeg, et anda tööd sõrmedele. Läksime lapikotta. Seal räägiti meile sellest, kuidas vanasti meisterdas ema riidetükkidest lapsele esimese nuku- kaitsja ja pani selle kätki sisse. Kõik tegid endale ka sellise väikese nuku. Mõisa mesila perenaine oskas rääkida väga põnevalt mesilaste elust ja tööst. Kõigile oli üllatuseks, et mett käivad korjamas tüdrukmesilased. Proovisime selga mesiniku meevõtmise kostüümi ja lasime suitsumasinast suitsu. Külaskäik mesiniku juurde lõppes meesaia söömisega. Peale maiustamist läksime tagasi Olustvere mõisa peahoonesse. Istusime uhkelt kaetud pikkade laudade taha ja nautisime pidurooga. Õpetajale meeldis see, et me oskasime viisakalt lauas istuda ja noa ning kahvliga süüa. On ikka vaja teada lauakombeid, siis ei jää häbisse.
Järgmine peatus oli Viljandis. Kõige enne külastasime Viljandi muuseumi. Seal viis ajalootunni läbi teadur Ain Vislapuu. Ta rääkis väljakaevamistel leitud relvadest. Panime valged kindad kätte ja nii saime isegi käes hoida nooleotsi ja muid relvi vanast ajast. Hiljem käisime muuseumi näitusesaalides, kus oli palju vaadata. Näiteks uurisime Viljandi ordulinnuse maketti ja uhket relvakollektsiooni. Muuseumist suundusime edasi Kondase Keskusesse. Kuulasime kunstnik Paul Kondase eluloost ja vaatasime tema ning teiste naivistide maale. Naivism on kunstistiil, kus pildid on lapsepäraselt maalitud. Kondase Keskuses sai näha ka Maarja küla laste tööde ja nukumajade näitust. Edasi seadsime sammud Pärimusmuusika Aita. Meile tutvustati maja ja räägiti, millised üritused siin toimuvad. Saime külastada kohvikut, kust avanes ilus vaade Viljandi ordulinnusele. Ja sinna me kõik suundusimegi. Linnuses käisime uudistamas Villu keldrit. Õpetaja rääkis meile selle linnuse omapärast. Vanad ehitusmeistrid pidid ikka olema osavad, et nende tehtud ehitised nii kaua vastu peavad. Ordulinnus oli meie retke viimane koht. Jäi veel ületada Eesti kõrgeim rippsild ja kodutee võiski alata.
See oli väga hea reis, kus sai teada palju huvitavat ja korrata aasta jooksul ajaloo tundides õpitut. Kõike sai näha oma silmaga. Õhtuks olime kõik väga väsinud, kuid mälestus reisist on igavene.
Anabel, Adele-Johanna, Karl, Kerin ja Maiko
Pärimusmuusika Ait
Kondase Keskus
Pildid