Võistlusele esitatud töid sai vaadata Võrumaa Muuseumis ja 14. dets Kagukeskuses, kus toimus näitus-müük. Meie kooli 2.a klassi lapsed õpetaja Helle juhendamisel valmistasid kaarnakivid.
Kaarnakivi J. Jaigi järgi
Kaarnakivike, nagu paljud juba teavad, on üks niisugune kivike, mis annab inimesele kõike, kui inimene selle leiab ja oskab sellega targalt talitada. Sinna on juba lõpmatu hulk aega tagasi, kui olin karjapoiss ja minul oli naabriks karjapoiss Junts. Tema kõneles, et oli leidnud kord tõelise kaarnakivi. See lugu sündinud nõnda. Karjamaa lähedalt, kõrgelt männiladvalt leidnud Junts kaarnapesa. Junts oli kuulnud, et kaaren vahel munade asemel pessa munasarnase kaarnakivikese on munenud, mis kõik su soovid täidab. Seda kivikest lootnud nüüd ka Junts enesele. Aga ega kaarnakivikest või otsekohe pesast välja võtta. Selle peab võtma just pärast haudumist. Roninud siis Junts pesa vaatama. Sääl olnud kolm muna, üks neist teistest raskem. Hõõrunud Junts seda kivikest peos ja mõtelnud, et tuleks mulle nüüd ette kadunud püksinööp, ja juba olnudki pükstel uus nööp ees. Siis olnud Juntsil selge, et tegu oli tõelise kaarnakiviga. Junts rõõmustanud väga ja viinud kivi emale ja öelnud, et see pole päris küps kaarnakivi. Sellega saavat vaid väikesi asju teha. Siis võtnud ema kivikese peo peale, hõõrunud seda ja lausunud: „Kivike, kivike, anna ühe korraga kõik, mis sa anda võid, siis jätame su rahule.“ Kohe ilmunudki emale pihku paar peotäit kuldraha, kivike aga kadunud ära, nagu poleks teda olnudki.
Reedel, 14. dets käisime Karolini ja ema Avega Kagukeskuses kaarnakive müümas. Müüsime ka kinkekarpe ja päkapikke. Üks poiss ostis kohe alguses ühe kinkekarbi oma emale. Tegelesime müümisega päris kaua. Päris paljud kaarnakivid leidsid uued omanikud. Kõige rohkem meeldisid inimestele kinkekarbid. Näitus-müügi lõppedes saime meenekonkursil salemise eest aukirja.
Marta 2.a klass
