Miksteatri etendust "Telefonilood". Paljud emad ja isad on kooliajal lugenud Gianni Rodari samanimelist raamatut.
„Elas kord Vareses sinjoore Bianchi. Ühe firma esindajana reisis ta kuus päeva nädalas mööda Itaaliat. Pühapäeval jõudis ta koju, esmaspäeva hommikul asus uuesti teele. Kord ütles sinjoore Bianchile tema väike tütar: „Isa, palun jutusta mulle igal õhtul üks jutt.“ Niimoodi siis juhtuski, et igal õhtul täpselt kell üheksa helistas sinjoore Bianchi, ükskõik kus ta ka parasjagu viibis, Varesesse ning jutustas tütrele ühe loo…“
Kui paljud lapsed kuulevad õhtuti unejuttu emalt või isalt, elavas esituses? Ja kas tähtis on ainult ettelugemine kui akt iseenesest või aja leidmine lapse jaoks, koos veedetud aeg, päevale punkti panemine? Mis võib toimuda ühe lapse hinges, kelle isa on aastaid ära tööl? Mida tunneb isa, kes on perest lahus kuus päeva nädalas? Kas lahus elav perekond on ikka perekond?
See oli tore etendus. Lühikesed lood olid oskuslikult põimitud ühtseks tervikuks. Väga lihtsate vahendite oli tehtud etendus huvitavaks.
