2. aprillil tähistatakse kogu maailmas rahvusvahelist lasteraamatupäeva.
2012. aasta lasteraamatupäeva juhtlause on “Oli kord muinaslugu, mida jutustas terve maailm”.
Lasteraamatupäeva sponsoriks on IBBY (Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu) Mehhiko sektsioon.
Üks viljakamaid ja edukamaid Mehhiko lastekirjanikke,
Francisco Hinojosa (1954),
kirjutas maailmale lasteraamatupäeva seekordse sõnumi:
Oli kord muinaslugu, mida jutustas terve maailm
Oli kord muinaslugu, mida jutustas terve maailm. Neid muinasjutte polnud mitte ainult üks, vaid palju rohkem, ja need täitsid maailma lugudega sõnakuulmatutest tüdrukutest, kurjadest huntidest, kristallkingakestest ja armunud printsidest, kavalatest kassidest ja vankumatutest tinasõduritest, sõbralikest hiiglastest ja šokolaadivabrikutest. Nad täitsid maailma sõnadega, tarkusega, piltidega ja erakordsete tegelastega. Nad panid maailma naerma, imestama, koos hingama. Nad andsid maailmale mõtte. Ja sellest ajast saati on need lood muudkui paljunenud, et öelda meile tuhat ja üks kord: “Oli kord muinaslugu, mida jutustas terve maailm…”
Muinasjutte lugedes, jutustades või kuulates treenime kujutlusvõimet, justkui oleks seda vaja treenida, et see vormis püsiks. Ühel päeval, ilma et me seda ette teaksime, ilmub üks neist lugudest me ellu, et pakkuda loovaid lahendusi takistustele, mis meie teele on kerkinud.
Muinasjutte valjusti ette lugedes, jutustades või kuulates kordame iidset rituaali, mis on täitnud tsivilisatsiooni ajaloos olulist rolli: me loome kogukonna. Nende muinaslugude ümber on kogunenud kultuurid, ajastud ja põlvkonnad, tuletamaks meile meelde, et oleme kõik üks: jaapanlased, sakslased ja mehhiklased; need, kes elasid XVII sajandil, ja meie, kes me loeme lugusid internetist; vanavanemad, vanemad ja lapsed. Vaatamata meievahelistele suurtele erinevustele täidavad muinaslood meid, inimesi, ühtmoodi, sest sisimas oleme ju kõik nende lugude peategelased.
Vastandina elusorganismidele, mis sünnivad, paljunevad ja surevad, võivad viljakusest pakatavad muinaslood olla surematud. Eelkõige rahvapärimuslikud lood, mis kohanevad kaasaja tingimustega ja kontekstiga, milles neid jutustatakse või uuesti kirjutatakse. Neid lugusid ümber jutustades ja kuulates muutume ise nende kaasautoriteks.
Ja oli kord ka üks maa, täis müüte, muinasjutte ja legende, mis rändasid läbi sajandite suust suhu, et jutustada oma loomise lugu, jutustada oma ajaloost, jagada oma kultuuri rikkust, äratada uudishimu ja võluda huulile naeratusi. See oli ka maa, kus vähesed selle elanikest pääsesid raamatute juurde. Kuid ajalugu on hakanud muutuma. Täna jõuavad muinaslood minu maa, Mehhiko, kaugematessegi nurkadesse. Ja kohtudes oma lugejatega loovad need lood kogukonna, loovad perekonna ning loovad inimesed, kellel on suurem võimalus saada õnnelikuks.